Ajal, mil maailm muutub üha keerukamaks – kasvav polariseeritus, valeinfo ajastu, tehisintellekti areng, konfliktid ja kliimakriis – peavad kõik ülikoolid andma oma panuse, et harida tudengeid, kes oskavad toime tulla maailma keerukusega ja sellega suhestuda. Oleme loonud haridusliku missiooni nimega FREE, mis tähendab, et kõik koolis töötavad selle nimel, et meie tudengid oleksid faktipõhised, enesekohased, empaatilised ja ettevõtlikud.

Art Initiative (e k kunstiinitsiatiiv) ehk projekt, mille kaudu me põimime kaasaegse kunsti SSE õpikeskkonda, on osa sellest tööst. Mõistmine, et kõike ei saagi „mõista“, ning julgus olla vaba ja avatud sellegipoolest, on asi millega usume, et kunst saab õpilasi aidata.

Alustasin SSE-s umbes samal ajal, kui Art Initiative käivitati. Osalt seetõttu, et tahtsin töötada noortega ja tegeleda suurte, keeruliste küsimustega. Nii see lihtsalt juhtus. Olin varem ülikoolis õppinud kunstiajalugu ja kirjandust, enne kui minust sai ajakirjanik, seega tundus see samm natuke nagu kojujõudmine.

Selle tohutu mõju. Väga paljud inimesed üle kogu maailma ja eri ühiskonnakihtidest soovivad teada, mida me teeme. Ma ütleksin, et see on kooli olemust põhimõtteliselt muutnud. On selle avanud.

Mul on palju näiteid, aga üks neist on kunstnik August Erikssoni töö, kui ta paigaldas kooli peasissepääsu juurde sildi Pay Attention („Pööra tähelepanu“). Selle mikronäituse raames toimusid mitmed põnevad vestlused ja seminarid tähelepanu teemal. August on kunstnik, kes soovib, et me teadvustaksime, millele ja kuidas me tähelepanu pöörame. Loomulikult on sellel tugev seos ka sotsiaalmeediaga.

Me ei vaata kunagi oma kunsti kui dekoratsiooni, vaid kui teadmist. Üks Art Initiative’i olulisemaid eesmärke on panna tudengid ja õppejõud „julgema“ kunsti vaadata. Julgema mõelda, rääkida, fantaseerida ja avaneda selle suhtes. Mõista, et kunst tahab midagi öelda ja seda on huvitav uurida. Kui suudame tudengitele seda õpetada: avatud olemist, vastuvõtlikkust, tundmist ja reageerimist, siis oleme neile andnud kingituse.

Oh jaa, täiesti. See on üks Art Initiative’i alustalasid. Masinad ei tunne ega koge kahtlust või armastust, näiteks. Kui suudame õpetada oma tudengitele kunsti, anname neile tulevikus tehisintellekti ees konkurentsieelise.

Inspireeruge. See on hariv, lõbus, huvitav, raske, nõudlik ja samas lõõgastav – kõik üheskoos.

Igatahes näen ma suurt huvi Art Initiative’i vastu nii koolis sees kui ka välismaailmast.

See on tõepoolest oluline küsimus. Poliitika on kultuurisektori jaoks oluline ja vastupidi. Me oleme erakool, seega saame teha üsna palju nii, nagu ise õigeks peame, ning kogume Art Initiative’i jaoks vahendeid ise. Kõik põhineb välisel annetustel. Ja mida enam me seome kunsti teadmisega, seda lihtsam on projektile rahastust leida.

Hmm. Meil on kunst ehk nii sügavalt kooli sisse põimitud, et projekt jääb ellu ühel või teisel kujul isegi ilma rahastamiseta. Art Initiative eksisteerib mitte ainult füüsilisel kujul, näiteks kunstikogu ja kunstitubadena, vaid ka integreerituna paljudesse kursustesse ja kooli teistesse aspektidesse.

Mul on selliseid hetki kogu aeg. Näiteks meie kunstivestlustel, kui kunstnikud tulevad kooli ja räägivad tudengite ja õppejõududega oma protsessidest, mõtetest ja teostest. Ma näen, peaaegu kuulen, kuidas nende ajus tekivad uued sünapsid. Ja tudengid esitavad alati palju küsimusi, mille peale kunstnikud ütlevad: „Kui teistsuguseid küsimusi ma seekord sain.“ See juhtub siis, kui ambitsioonikad maailmad kohtuvad.