Eesti kunsti praegune uks maailma on pigem Ida-Euroopa kui Põhjamaad. Kadri Laas. Sirp
Oktoobri alguses toimus Telliskivi loomelinnakus juba kuuendat korda Eesti fotokunstimess, esimene ja siiani ainus kaasaegse kunsti mess Eestis. Sellel korral astusid korraldajad veel ühe sammu edasi ning võõrustasid osalejate seas ka kaasaegse kunsti galeriisid. 4. X fotokunstimessi lõpetanud vestlusringis „Ida-Euroopa kunst – hea investeering?“ osalesid Hausi galerii asutaja ja galerist Piia Ausman, Temnikova ja Kasela galerii asutaja-galerist Olga Temnikova ning Tate’i kunstimuuseumi Ida-Euroopa ostukomisjoni liige Maarja Oviir-Neivelt, vestlusringi juhtis kunstiteadlane Liisa Kaljula. Sealt sai alguse mõte rääkida kunstiekspordist ja selle praegusest seisust ja galeriide rollist Eesti kunstirahvusvahelistumisel.
Hiljuti viieaastaseks saanud Temnikova ja Kasela galeriid on nimetatud Eesti galeriimaastiku tugevaimaks tegijaks ning Olga Temnikovat tuntuimaks galeristiks. Samuti võib öelda, et arvukatel kunstimessidel osalemise tõttu võib galeriid pidada Eesti kunsti suurimaks eksportijaks. Temnikova ja Kasela galerii on Eesti galeriidest kõige rohkem lõimunud globaalsesse kunstivälja. Kuidas olete oma rolli ise sõnastanud?
Olga Temnikova: Oleme noor trendikas galerii, teeme koostööd kunstnikega mitte ainult lokaalselt, vaid rahvusvaheliselt, meil on kindla positsiooniga rahvusvaheline kunstiprogramm. Temnikova ja Kasela on galerii, mis hoolib sellest, kust tuleme ja mis siinsel tasandil toimub, kindlasti üritame aga siinset skeenet mõjutada ja muu maailmaga dialoogi viia. Rahvusvahelisse kunstipilti oleme lisanud Eesti konteksti, me tegeleme kahesuunalise integreerimisega.
Võttes arvesse galeriimudeleid, võimalikke tegevussuundi ja näitusetegevust, siis kuidas näeb Hausi galerii ennast praegusel rahvusvahelisel kunstiväljal?
Piia Ausman: Oleme püüdnud tõmmata tähelepanu Eesti kunstiajaloo tervikule, pildile meist endist kümnendite kaudu. Oleme püüdnud õpetada oma külastajat kunsti vaatama või pakkuda uut vaatamist neile, kes seda juba oskavad. Hausi galerii on otsinud sümbioosi, püüdnud leida elu- ja loomevaldkondade seoseid, et kunsti võimendada, pakkudes mitmekesisust: oksjonid, näitused, kontserdid jne. See kõik on tegelikult ühe eesmärgi teenistuses: tahame võimendada kvaliteetkunsti osa ühiskonnas, luua platvorme, millega võiks haakuda võimalikult lai publik.
Sel sügisel täitus Hausi galeriil kaheksateistkümnes tegevusaasta, seljataha on jäänud 1990ndate kunstiuuendused, teisenenud on publiku kunstimaitse ning peale on kasvanud uus kunstnike põlvkond. Kuidas on Hausi galerii kunstnikega töötanud ja millised on tulevikuvisioonid?
Ausman: Jätkame sellega, mida oleme algusest peale teinud. Me ei tee vahet minevikul, olevikul või tulevikul, sest kunst on protsess, mis haarab nii olnut, olevat ja tulevat. Meie kunstioksjonid jäävad tegelema klassikaga, tõmmates tähelepanu ajas õigustatult väärtustatud kunstile, kuid oksjonid toovad publikuni ka selle, mida ehk ei ole märgatud väärtustada. Kuid me ei vaata mööda ka väga noorest ja kaasaegsest kunstist. Meie eesmärk ei ole olnud esitleda seda, mis müüb, vaid seda, mis peaks müüma. Lähiperspektiivis ehk plaanime esile tõsta mingi pisut kitsama, meile olulisema ringi kunstikke, sest Eesti kunstiga laias mõttes tegelemisel on oma plussid, kuid ka miinused. Rahvusvahelisem ruum nõuab fookusi, highlight’e. Hausi galeriil on plaanis taas selgemini rõhutada meie huviorbiidis olnud kunstnikke jne.
Vaal on kõige vanem eragalerii Eestis, tegutseb juba 1990. aastast. Galerii on kahekümne viie aasta jooksul asunud mitmes paigas, viinud läbi oksjoneid, korraldanud verinoorte ja ka tippvormis kunstnike näitusi ning asutanud kunstipreemiaid. Kas ja kuidas Vaala galerii näeb oma kohta globaalses kunstimaailmas?
Tiina Määrmann: Vaal ei ole globaalsest kunstimaailmast kõrvale jäänud, lihtsalt vahepeal tiirlesime lähitrajektooril. Vaal käis 1990ndatel vägagi regulaarselt kunstimessidel. Põhiliselt osaleti kahel messil, Kölnis ja Madridi „Arco’l“, mis olid tollal Euroopa kunstielu kuumad kohad. Juba siis sai ruttu selgeks, et kunstieksport on väga pikk protsess, ammugi veel nii väikeses ja rahvusvahelise kunsti vaatepunktist tundmatus riigis.
1990ndate lõpus saabus tõehetk: Eestisse oli jõudnud esimene majanduslangus ja samal ajal läks kõik kallimaks, sest seni Ida-Euroopa galeriidele tehtud messibokside üüri soodustused kadusid ära. Sealtpeale osalesime ainult Helsingi messil ja tutvusime Stockholmi messiga. Kümmekond aastat tagasi käis Vaala juhatuse liige Aimar Jugaste koos Alice Kase ja Tõnis Saadojaga – muide, nemad sõitsid sinna Vaala noortepreemia laureaatidena – vaatlejana uuesti „Arco’l“, kus oli selleks ajaks juba fookus hoopis Ladina-Ameerika kunstil. Nüüd on galeriide initsiatiivile ja kunstnike püüdlustele tulnud programmilist riiklikku tuge. Liigub Euroopa fondide toetus, euroraha, tegutseb kaasaegse kunsti arenduskeskus – niisugune kombinatsioon on tõhusam ja kindlasti ka kestvam. On loomulik, et Vaal on taas aktiivsem ka välismaal. Sel sügisel käisime oma vormi katsetamas Budapestis.
Vaala esimeste aastate üks eestvedajaid Anu Liivak on selle perioodi kohta öelnud, et Vaala üks prioriteetidest oli astuda dialoogi välismaise kunstimaailmaga ning integreerida Eesti kunstnikud piiritagusesse kunstiringkonda. Võib öelda, et Vaala galerii rahvusvahelised pürgimused eristusid selgelt. Selle aasta oktoobris osales galerii üle aastate taas rahvusvahelisel kunstimessil. Kas Eesti kunsti väljaspool nähtavakstegemine on uuesti Vaala prioriteet?
Määrmann: Anu Liivaku ja Eha Komissarovi osalemine Vaala kunstipoliitika kujundamisel oli teedrajav. Lisaks välismessidel osalemisele oli algusest peale tõepoolest ka rõhk sellel, kuidas tutvustada siin parimat osa väliskunstist. Jorma Hautala, Henry Moore, Odd Tandberg, Sylvia Stuhr jne. 1999. aastal õnnestus siia saada isegi niisugune ikoon nagu Allen Jones. Tõenäoliselt oli Vaal esimene koht, kus võis kohapeal tutvuda ka Picasso, Dalí ja Miró töödega. Vanemad kolleegid on rääkinud, et see näitus sattus parasjagu koolivaheajale ja galeriis oli lakkamatu vool. 2000ndate keskel oli selge, et väliskunsti maaletoomisel tuleb hakata otsima n-ö oma nimesid ja võimalusi, sest valmiv Kumu asetas meid sellise haridusprogrammi jaoks hoopis uude olukorda.
Temnikova ja Kasela galerii näituseprogramm Eestis on ka praegu väga rahvusvaheline. Kas saab rääkida otsesest seosest välismaa kunstnike Eestis eksponeerimise ja Eesti kunstnike välismessidel näitamisega? Kuidas galeriil rahvusvaheliselt läheb ja kuidas see mõjutab Eesti kunstnike edu väljaspool Eestit?
Temnikova: See, kuidas meie kunstnikel läheb rahvusvaheliselt, sõltub sellest, kuidas meie galeriil läheb rahvusvaheliselt. Meie galerii on globaalse tsirkulatsiooni osa: panustame nii intellektuaalselt kui ka materiaalselt rahvusvahelise kunstivälja arengusse ja investeerime ka kunstnikesse, kes ei ole Eesti kunstnikud. See omakorda teeb ka siinsed kunstnikud võrdsemaks välisriikide kunstnikega, kes on rahvusvaheliselt rohkem nähtaval. Kuna meie kunstnikke üldiselt väga hästi ei tunta, aga meie galeriid juba tuntakse, siis annab see kunstnikele lisavõimalusi.
1990ndest võib rääkida ka Ida-Euroopa regioonist rahvusvahelises kunstielus. Hausi galerii hiljutises pressiteates on öeldud, et Eesti kunsti identifitseeritakse praegu Ida-Euroopa kontekstis, vaatamata sellele, et me oma hinnangul asume kusagil Ida- ja Lääne-Euroopa ning Põhjamaade vahel, püüdes end määratleda võimalikult sõltumatuna. Kas Eesti kunsti peaks praegu maailma viima pigem Põhjamaade või Ida-Euroopa sildi all?
Ausman: Selline määratlus „kusagile Ida-, Lääne-Euroopa ja Põhjamaade vahele“ on heas mõttes meelevaldne. Galeristidele ja kuraatoritele on hea mängumaa valida vastavalt olukorrale sobivaim silt, mille all välja tulla. Ükski neist ei ole veel vale. Otsides kunstile aga laiemat kõlapinda, olen veendunud, et meil tuleb siiski rõhutada kuuluvust Ida-Euroopasse, pidades eriti silmas ühist nõukogude perioodi ja kunsti, mis sündis selle pinnal. Nõukogudeaegne looming, ma ei pea silmas ainult sotsrealismi, on maailmas fenomenaalne nähtus, kuna see tekkis suletud süsteemis, loomevabaduse ihaluses, trotsis ja varjatud protestis tollal soositud suundade vastu. Infot muust maailmast oli vähe, aga soov uuenduslike ja modernsete mõtetega kaasa liikuda suur. Tollane kunst, meie 1960ndate, 1970ndate ja 1980ndate looming, on nii psühholoogiline kui ka tehniline interpretatsioon, aimdus sellest, mis toimus suuremas kunstiruumis, kuna reaalset kontakti ja kogemust oli väga vähe. See on väga leidlik periood kunstis, väga jõuline ja kõnekas: lääne avatud ja ida suletud ruum ühel ja samal perioodil on huvitav kõrvutusmaterjal. Väikese riigina peame olema leidlikud, et otsida neid päästikuid, mis meie vastu huvi käivitavad. Osalemine Ida-Euroopa kunstiprotsessis oma väga andeka ja isikupärase kunstnikkonnaga, kelle tegevusaastate algus jääb 1960. ja1970. aastatesse, on üks võti, mida võiks julgemalt kasutada.
Temnikova ja Kasela galerii osaleb umbkaudu viiel-kuuel väliskunstimessil aastas. Messid toimuvad erinevates regioonides, näiteks USAs (New York, Miami), Euroopas (Viin, London, Pariis) aga ka idasuunal (Dubai, Moskva ja İstanbul). Kas saame üldse rääkida ühtsest Ida-Euroopa kunstist? Kas Eesti kunsti tutvustamisel annab suurema regioonina tegutsemine või sellest rääkimine midagi juurde?
Temnikova: Sel aastal osaleb Temnikova ja Kasela galerii kaheksal välismessil. Tihti puutun kokku inimestega, kes ei ole Eestist midagi kuulnud. Selleks, et neile meist rääkida, tuleb teave lihtsalt ja selgelt edastada. Skandinaavia on hea näide: kui sealne disain rings a bell, siis kunstil ei ole praegu sellist ühist märki või kontseptsiooni. Olen igati nõus, et Ida-Euroopas tegutseb praegu palju põnevaid ja aktiivseid tegelasi ja seega on mõttekam ennast tutvustada Ida-Euroopa kaubamärgi all.
Kunstimessidel ma ei alusta kolleegidega kunstist rääkimist sellest, et oleme Ida-Euroopast. Ma pigem rõhutan, et oleme Eestist. Oluline on tuua välja meie oma ajalugu, haridus- ja kultuuritaust. Sellest kõigest tekib kontekst, kust edasi hakkan visandama konkreetsemat lugu. Paljud meie galerii kunstnikud ei pruugi sellega nõustuda, kuid ma näen nende loomingus Ida-Euroopa puudutust. Selles osas me ei saa eitada kuulumist just sellesse kultuurikonteksti.
Budapesti kunstimess, kus viimati osales Vaala galerii, koondas välisgaleriide eksponeeritud kunsti märksõna alla „noor Euroopa“. Galeriisid osales messil Baltimaadelt Balkanini. Kas see pole järjekordne viis Ida-Euroopa kunsti uutmoodi brändida? Vaala galerii selgitas ka ise, et sel viisil püüab mess endise sotsialismileeri kunstielu siirdeid muule maailmale huvitavamalt peegeldada. Kas Eesti kunst paistis messil kuidagi ka silma või sulanduski nn noore Euroopa kunsti hulka?
Määrmann: Budapesti kunstimess oli kindlasti nii meile kui ka neljale Eesti kunstnikule, kelle töid seal näitasime, kasulik kogemus. Meid märgati, tekkisid sidemeid mitme põneva kuraatoriga. Meile tundus messi fookus huvitav, sünergiat tekitav, sest ikka ju otsitakse kiirendit, kustkaudu jõuda paremini „oma pildiga rahvusvahelisele pildile“. Nii et me ei näinud ega otsinud selles mingit endiste sotsialismimaade brändimise mõtet. Muide, Budapesti mess näitas, et igasuguse regionaalsuse kaudu kunstipoliitika ajamine ei huvita enam kedagi, kokkupuutepunktid tekivad hoopis kujundikeele või tehnika kaudu. Too vana narratiiv, et tuleme Ida-Euroopast või Kesk-Aasiast või Lähis-Idast, enam ei toimi. Oleme üks digipöördes globaalne pall, mis ei tähenda, et juurtel ei ole enam mingit tähtsust. Kui keegi on rahvusvaheliselt nime teinud, siis hakatakse tema päritolust rääkima, sest see aitab identiteeti tõlgendada.
Hausi galerii ei tegutse viimastel aastatel välisriikide suunal, kuigi galeriil on kindlasti kliente ka väljaspool Eestit. Galerii tegeleb ka klassikalisema kunsti eksponeerimisega ja rahvusvahelisel turul ostavad kogujad nüüdiskunstiga kõrvuti ka vanu meistreid. Kas Hausi galerii tegeleb kulisside taga aktiivselt ka Eesti kunsti ekspordiga ning kuidas aitate kaasa siinsete kunstnike jõudmisele rahvusvahelisele turule?
Ausman: Rahvusvahelisel turul osalemiseks on kaks teed. Üks on see, et viime kunsti välja, oleme messidel üks paljudest, püüame olla atraktiivsed, tuua välja parima, pälvida tunnustuse või reaktsioonigi, et nii-öelda müüa laiemas mõttes. See kõik on väga kulukas ja aeganõudev, kuid leidlikkust ja jõulisi rahastajaid kaasates on see võimalik. Selline tegevus toob tähelepanu ja on tänuväärne. Oluline on järjepidevus, kuna kunst on marginaalne valdkond. Eesti on väike riik ja argumente, miks kunst on oluline valdkond, on vähe, järjepidev rahvusvahelistel üritustel osalemine on üks neist. Kuidas suudame selle järjepidevuse tagada, on teine küsimus. Hausi galerii on rahvusvahelistel üritustel osalenud ja käinud kunstiga ise väljas, kuid praegu mitte väga aktiivselt. Toetused ja rahastamissüsteem on kohati küsitavalt üles ehitatud. Eesti turg üksi ei suuda toota nii palju vahendeid, et ainult omal jõul väljaspool toimetada nii, et sellel ka mõtet on.
Teine viis rahvusvahelise turuga tegeleda on siinse kunstimaastiku elavdamine, et siin toimuks rohkem ja jõulisemalt projekte, mis Eestisse tähelepanu toovad. Nagu oli näiteks Tallinna raekojas toimunud Euroopa vanade meistrite näitus „Kunst valitseb“, mida mul oli au kureerida. Mulle tundub, et nii-öelda Eesti kui kunstilembese ja intellektuaalse riigi imago kujundamiseks on see tee isegi lühem, kui toome rahvusvahelise huvipunkti siia mis tahes märkimisväärse kunstiprojektiga, mille taustal saab tähelepanu ka siinne kunst. Praegune maailm vajab idealiste. Minu meelest peaks see olema vastukaaluks kõigele toimuvale, heas mõttes hullude idealistide aeg.
Mis on Temnikova ja Kasela galeriil üliaktiivse kunstimessidel osalemise kõrval veel plaanis?
Temnikova: Tegelikult tahaksime osaleda vaid viiel või kuuel messil ehk siis messide osakaalu galeriitegevuses vähendada. See on aga väga raske, arvestades, et siinne turg ei jõua järele ja meil on jätkuvalt vaja väliskogujate tuge. Sellise kontaktvõrgustiku loomine võtab palju aega, sest Eesti ja laiemalt ka Baltimaade kunstnikke ei tunta mujal üldises plaanis just eriti hästi. Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse kõrval on teised kunstiorganisatsioonid olnud selles töös suhteliselt passiivsed. Peab olema sihikindlam, neist üksikutest inimestest, kes seda tööd järjekindlalt teevad, ei piisa. Seega peaksime olema peaaegu et neurootiliselt aktiivsed, et jätta mingitki teavet oma olemasolust. Mis puudutab kunstimesse, siis üritame iga kord kulude ja tuludega nulli jõuda, aga jätkuvalt on messid koht, kus tutvustame kunsti ja esindame selle kaudu ka Eestit. Ma ei oskagi öelda, kui palju seda huvi potentsiaali maailmas Eesti kunsti vastu on, kuid olen üritanud teadlikult seda huvi pidevalt tekitada.
Eesti kunst osaleb kahtlemata maailma kunstiprotsessides, aga kuidas meil globaalsel kunstimaastikul ikkagi läheb? Kas on kunstnikke, kes on populaarsemad kui teised?
Ausman: Seda rahvusvahelisust võib vaadata väga mitmeti. Faktide põhjal või siis filosoofilisemalt. Kunstnikud liiguvad omapäi, võiksin selle kohta öelda. Korraldavad oma näitusi ka väljaspool paljuski ise ja kasutavad oma väliskontakte. Pärast 1990ndaid, kui kogu siinne süsteem suurema muutuse läbi tegi ja nii-öelda nõukogude institutsionaalne lähenemine kunstile ja kunstnikele eragaleriide poole kaldus, püüab igaüks toimida nii, nagu oskab ja suudab.
Isikliku aktiivsuse hea näide on Siim-Tanel Annuse viimane saavutus Hiinas. Kunstnike liidu kaudu saadud teabe põhjal osaleda rahvusvahelisel kunstifestivalil Nanjingis reageeris seitse Eesti kunstnikku, üle maailma kokku 7000 kunstnikku. Nende seast valiti välja 509 ja mitmete auhindade kõrval anti välja kaks kuldset peapreemiat, kusjuures ühe neist sai Siim-Tanel Annus. EKLi kui organisatsiooni roll oli siin olla vaid usaldusväärne infovahendaja.
Viimasel ajal oleme ka kunstiväljal oma jõud ühendanud ja saame aru, et mida rohkem meid on, seda rohkem ka jõuame, sest igaühel on individuaalne lähenemine Eesti kunsti tutvustamisel ja selle rahvusvahelisemaks muutmisel. Selleks, et olla rahvusvahelised, peame aru saama, kuidas praegusaegne inimene mõtleb, käitub ja kuidas ning mida ta on võimeline vastu võtma ja kuidas oleks ta valmis vastu võtma ka seda, mis toetab tema vaimset haritust ega lase tal laisaks ja mugavaks minna selles üherealiste tekstide ja kiirelt vahelduvate piltide maailmas, mis aina enam läheb devalveeruva konjunktuuri teed, aga mitte seda teed, et inimesele intellektuaalseid ja vaimsed väljakutseid esitada. Kunstil on selleks relvi ja jõudu, kui seda õigesti serveerida.