Eesti kunsti rahvusvahelistumise uus laine. Karin Laansoo. EPL. Loov Eesti Leht nr 8

Lae alla PDF

Allikas


 

Võib julgelt öelda, et Eesti kaasaegne kunst on viimastel aastatel jätnud rahvusvahelisele areenile olulised maamärgid. Ma ei räägiks seekord preemiatest kunstnikele, vaid pigem pikaajalistest- ja kulissidetagustest saavutustest.

 

Kunsti rahvusvahelise nähtavusega on huvitavad lood selles mõttes, et preemiate ilutulestikuga võrdselt on vaja reaalseid, igapäevaseid töösuhteid, mis loovad kandvat rahvusvahelist pinnast Eesti kunstile ka kümne aasta pärast. Kui mõtlen neile olulistele maamärkidele, mis jäävad kestma perioodist 2012-2014, siis näeb nimekiri välja järgmine. 10 Eesti kunstniku teoseid on ainuüksi rahvusvaheliste tipp kunstimesside kontekstis näinud üle poole miljoni inimese, lisaks rahvusvahelised näitused üle maailma, varjusurmast on tõusnud kunsti eksport.  Eesti kunstnike filme tutvustati A-kategooria kunstimessi Frieze New York raames, Maarja Oviir-Neivelt alustas tööd Suurbritannia olulisima muuseumi Tate’i Venemaa ja Ida-Euroopa moodsa ja kaasaegse kunsti ostukomisjoni liikmena, 60 noort professionaali on läbinud galeristide meistrikursuse – neist neljal on juba rahvusvaheline praktikakogemus välisgaleriides ning 2015. aastal lisandub veel kolm. Lisaks on Eestit külastanud väliskuraatorid ja kriitikud kaasanud Eesti kunstnikke nii suurprojektidesse kui avanud nende loomingut rahvusvaheliste kunstiajakirjade veergudel. Eesti on selgelt lükanud oma jala rahvusvahelise kunstimaailma tähtsamate uste vahele ja mitte pelgalt statistina. Kunstimaailmas pole nii öelda rahvuskoondistel palju sõnaõigust, võistlemine toimub puhtas konkurentsis kogu maailmaga.

 

Ma räägin siin eelkõige arenduskeskuse tegevusest, kuid see asetub konteksti – kõik Eesti kunstiväljal tegutsejad on teineteisega koosmõjus. Väljast toodud võidud mõjutavad positiivselt kodust kliimat ning Eesti-sisese kunstielu sisu ja energia loob taustsüsteemi rahvusvaheliste professionaalide jaoks. Kas siia tasub tulla, kas siin toimub olulisi arenguid – on need küsimused, millele vastatakse just näituste ning isiklike kohtumiste põhjal. Õnneks on Tallinnas nähtut peetud äärmiselt põnevaks ja paljulubavaks – Phaidoni kirjastus nimetas  Tallinna uueks kunstilinnaks ning kriitik Hunter Braithwaite uuris, mis on Tallinna võimalused uue kunstilinna prototüübi loomisel. Sarnast tähelepanu ei ole kunagi liiga palju. Pigem on küsimus selles, kuidas sellega targalt edasi liikuda. Ükski tiitel paraku ei kanna, kui selle taga pole tegijate motivatsiooni ning seljad koos tegutsemist. Me võime kodus joonistada eristavaid vagusid institutsioonide eelarvete järgi ja panna märke külge “oma” projektidele, kuid omavaheline konkurents rahvusvahelisel väljal on pigem üks asjatu sangpomm, mis kõiki takistab.  Samas on kaasaegne kunst teinud omalt poolt pingutusi, et kaasata ka teisi valdkondi. Heaks näiteks on Eesti filmide promomine New Yorgis, mis tekitab kohe täiendavat huvi ja sünergiat.  Tänapäevases maailmas on kõik kunstivaldkonnad omavahel koostöös – muusikafestivalidel on näitused ja kunstinäitustel muusikaprogrammid. Filmirežissöörid on samas ka kunstnikud ja kuraatorid tegelevad muusika ja teatriga. Eesti kultuuriekspordi puhul näeme veel kahjuks vähest institutsionaalset koostööd, aga just see annaks meile piiratud eelarvete juures palju suurema kõla. Ja mitte ainult kultuurivaldkondade koostöö. Meie presidendi spontaanne visiit New Yorgis Photoville näitusele, kus osales ka Eesti kunstnik, oli selle festivali kõrghetki ja kohaliku pressi lemmikteemasid.

 

Maamärkide juurde tagasi tulles – kui ülalnimetatu on võimalik kolme aastaga, siis mis võiks olla eesmärgiks järgmise viie või kümne aasta jooksul? Lühidalt öeldes – vaja on täpselt sama kümme korda rohkem.  Leida uusi võimalusi Eesti kaasaegsele kunstile publiku ja professionaalse esindatuse leidmiseks, toetada samaaegselt tippe ja koolitada uut põlvkonda. Meil juba on väga palju mille üle head meelt tunda. Noortele kunstnikele loovad koduturgu eksperimentaalsed messid ja oksjonid, mis viis aastat tagasi veel ei tegutsenud. Eesti kunstnikke esindavad lisaks kodugaleriile välisgaleriid Budapestis, Berliinis ja Pariisis. Ka galeriisüsteemi väliselt on võimalused rahvusvaheliseks tähelepanuks suuremad kui kunagi varem. 2013. aasta Eesti paviljoni Veneetsia biennaali toetusskeem läheb ajalukku märkimisväärse era- ja avaliku kapitali koostööga, mis kandis kohe vilja – lisaks hästi teostatud biennaaliprojektile, näidati üle pika aja ka Kumus Eesti paviljoni töid.

 

Mida annab rahvusvahelisuse tõus laiemalt Eesti kultuuripilti ja majandusse? Kui teha üks konkreetne võrdlus tõelist kunstirenessansi nautiva Poolaga, siis erinevalt oma naabritest Ungarist ja Sloveeniast, hinnatakse Poola kiirelt kasvava kunstituru suuruseks 100 miljonit dollarit. Ekspertide hulgas “Sasnali efektiks” nimetatud buum viitab hetkel suurimaid hindu kasseerivale kunstnikule Wilhem Sasnalile. Kuigi galeriide ja kunstnike arv on Varssavis oluliselt suurem, on suhtarv kohalike kunstikogujate ja reaalsete müükidega üsna lähedane Eestile. Statistikaameti andmetel oli 1200 kunstniku ja 1021 kunstitöötajaga Eestis professionaalse kujutava ja tarbekunsti müügitulu 2011. aastal 4.4 miljonit eurot ning kunstiteoste eksport ulatus 730 000 euroni. Tänaseks on ainuüksi Eesti ühe tuntuma galerii  (Temnikova ja Kasela) ekspordimaht üle 200,000 euro. Numbrid näitavad, et kaasaegse kunsti arendamiseks eraldatud raha on rohkem ekspordist tagasi toonud kui sinna sisse pandud. Meie regioonis toimuvad märgilised sündmused – Manifesta Peterburis ja uus Guggenheim Helsingis ei luba jääda mugavalt perifeerseks, eriti olukorras kus kaasaegne kunst on jõudmas oma tähelepanult ja kunstiekspordi võimekuselt samale tasemele kui Eesti kaasaegne muusika, mis on olnud senini meie riigi tuntuim visiitkaart.

 

Kindlasti ei maksa alahinnata kunsti mõju turismile. Heaks näiteks on siin Bilbao, mis tõusis 25% tööpuudusega perifeersest linnakesest üheks Euroopa kunstikeskuseks – turismi kasv 10-kordne, muuseum teenis temasse investeeritud raha tagasi 7 aastaga, aastane tulu linnaeelarvesse on 40 miljonit eurot. Ka Eestis on tõenäoliselt suurimad kunstiostjad välisturistid, keskmine kunstiturist kulutab ligi 200 eurot päevas, mis on üle kahe korra kõrgem tavaturisti kulutusest.

 

Kui riik on öelnud, et kultuuri eksport on üks tähtsamaid Eesti visiitkaarte ning loomemajandus on oluline, siis peaks ta ka tähelepanelikult jälgima just valdkondi, kes on ennast tänaseks tõestanud. Nii imelikult kui see ka ei kõla, siis on väikse riigi puhul kaasaegne kunstieksport säästlik vahend enda tutvustamiseks, kuna see  tõesti ei nõua miljoneid, küll aga tänase olematu rahalise toetuse ümbervaatamist. Kunstnikud on kahjuks viisakad inimesed, kes senini oma saavutustest valju häälega rääkinud ei ole või puhunud neid suuremaks tegelikkusest, vaid jätkavad rohkem arvopärdilikku tagasihoidlikku liini.

 

Kokkuvõtvalt öeldes – Poola edulool on vähem pistmist riigi suurusega ning hoopis rohkem visiooniga kunstitoetajate, ambitsioonikate ideededega, heade kunstimänedžeridega kunstiväljal ning eelkõige väga hea kunstiga. Nimetatutest loodetavasti Eestis puudust ei tule.