Kaks tõhusat aastat. Sirp. Reet Varblase intervjuu Kadri Laasiga
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) on tegutsenud kaks aastat. See on suhteliselt lühike aeg. EKKAKis on algusest peale töötanud kaks inimest: Karin Laansoo juhatajana ja Kadri Laas projektijuhina. Karin Laansoo toob keskuse eduloos esile peale mainekatel messidel osalemise, ka seal silmapaistmise. Ta nimetab nelja kunstnikku, kes on just sel viisil edukad olnud. Need neli kunstnikku jõudsid messile Temnikova ja Kasela galerii vahendusel. Kas Eesti kunstnike rahvusvahelistele kunstimessidele viimine on olnud keskuse ainus tegevus?
_Kadri Laas: Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus on oma olemuselt praegust kunstiturgu ja ettevõtlust arendav keskus. Usun, et eesti professionaalse kaasaegse kunsti edendamises ja tutvustamises oleme lühikese ajaga saavutanud märkimisväärseid tulemusi ning oleme aluse pannud kunsti rahvusvaheliste suhete võrgustikule kommertssfääris. Temnikova ja Kasela galerii eduka messitegevuse kõrval on meie projektid olnud suunatud siinsetele galeristidele, tudengitele ja kunstnikele, alanud aastast ka kunstikogujatele. Suurimaks ettevõtmiseks messidega seotud projektide kõrval on olnud galeristidele mõeldud välisõppejõududega meistrikursus, mis on planeeritud toimuma iga kahe aasta tagant.
_Kuidas teid rahastatakse?
Enamik ehk siis umbes 75% EKKAKi rahast tuleb Euroopa Regionaalarengu Fondist, seda jaotab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus (EAS). Oleme saanud toetust ka kultuuriministeeriumi programmidest ja kultuurkapitalilt. EASist saadud raha on mõeldud eelkõige ettevõtluse arendamiseks ehk rahvusvahelistel messidel osalemiseks, koolituseks ja turgu arendavate projektide läbiviimiseks. EAS katab 80% meie projektikuludest, sh palk jm üldkulud, 20% katame omatulu ja partnerite tegevusega. Oleme kahe aasta jooksul saanud 120 000 eurot, 80% sellest on suunatud rahvusvaheliseks tegevuseks, sh projektid, kunstimessidel osalemine ja sellega seoses Eesti kunsti tutvustamine.
_Mida mõtled rahvusvahelise tegevuse all? Kunstimessid?
Võrgustiku loomist laiemas mõttes. Sinna alla käib kindlasti ka mainekate galeristidega kontakti loomine, eestlastest ekspertide soovitamine võtmeorganisatsioonidesse. Positiivse näitena toon 2012. aasta sügisel koostöös EKA kunstiteaduse instituudiga galeristide meistriklassi korraldamise. Tallinnas kursust läbi viinud galeristid Edward Winkelman New Yorgist ja Kendall Koppe Glasgow’st on aidanud meid palju ka hiljem: nende kaudu oleme saanud uusi kontakte, nad mõlemad valisid Eestist endale galeriisse praktikandi, nende galeriides on tehtud eesti kunstnike näitusi. Selge on ju see, et rahvusvahelises kunstiringluses liikumine ei saa olla ainult ühesuunaline. Eesti nüüdiskunstile võimaluste leidmisega väljaspool Eestit tuleb anda väliskunstnikele, -galeristidele, -kuraatoritele ja -kriitikutele võimalusi siin.
_Kunstimessidel käisid ju mõned galeriid ka varem: Hausi galerii „Artdepoo” projektina Viini messil, 1990ndail Vaala galerii Arco messil, ka Temnikova ja Kasela galerii esimesed messiosalemised said teoks ju EKKAKi abita.
Jah, nimekirja alguspool on tõesti Eesti rahvusvahelisel kunstiturul osalemise esimene peatükk. Mitmetel põhjustel on galeriid loobunud välisturul tegutsemisest ning on tekkinud auk kontaktides, professionaalses kogemuses ja ka n-ö orbiidil ehk nähtavalolekus. Vahepeal on aga kunstiturg teinud suuri hüppeid ja ainult Eestis kohapeal tegutsemine ei ole kunstivaldkonnas enam piisav perspektiiv: tuleb uuesti end rahvusvahelisel areenil teadvustada ja sinna ka jääda. Sellist järjepidevust ei tohiks mõjutada ka põlvkonnavahetus kunstiprofessionaalide seas. Peale järjepidevuse kadumise on meie tegutsemisaja ehk suurim tagasilöök olnud asjaolu, et Eesti galeriidest on messidele kvalifitseerunud rahvusvaheliselt aktsepteeritavana ainult Temnikova ja Kasela galerii. Meie toetaksime hea meelega ka teisi galeriisid, aga kunstimesside korraldajate silmis ei ole nad osutunud sobivaks või on galeriid pidanud osalemist finantsilises ja korralduslikus plaanis üle jõu käivaks.
_Mida oodatakse galeriilt rahvusvaheliste kunstimesside kontekstis?
Kunstimessid valivad osalevad galeriid ise, arvestades galeriide ja kunstnike mainet. Messidel on mitmesugused kvalifitseerumistingimused galeriide vanusest ja regioonist peale. Peamiselt oodatakse seda, et messile on valitud sobiv kunstnik, galeriil on hea nüüdiskunsti näituseprogramm ja kitsam grupp kunstnikke, kellega nad teevad tihedamalt koostööd ehk siis esindavad neid. Eestis kipub olema pigem nii, et galeriid „esindavad” kunstiteoseid, mitte kunstnikke. Kui külastada Eesti galeriide kodulehti, siis vaatab vastu ääretult pikk kunstnike nimestik. On selge, et saja kunstniku esindamine pole lihtsalt võimalik.
_Ka Temnikova ja Kasela galerii kunstnike nimestik oli alguses üsna pikk ja laialivalguv.
Iga galerii areng on loomulik protsess ning ka kunstnike-galeriide eelistused koostöö osas muutuvad aja jooksul. Temnikova ja Kasela on oma galeriimudeli ise endale rahvusvahelise süsteemi järgi loonud ning tänase seisuga esindatakse kümmet kunstnikku, kes on nimekirjas.
_Kas Eestis, kus ikka veel ei ole väljakujunenud kunstiturgu, iseäranis nüüdiskunsti mõttes, saab rääkida edukast, hästi toimivast galeriist samas mõttes, nagu seda näeb Lääne-Euroopas või Ameerikas? Või tuleb arvestada siinset eripära ja orienteeruda ainult välisturule messide kaudu?
Eesti nüüdiskunstiturg jääb alati väiksemapoolseks, edukas saab galerii olla ikkagi rahvusvahelist turgu silmas pidades. Kui Eesti galeriil tekib viis väliskogujat juurde, tähendab see seda, et nii kunstniku kui galeristi sissetulek on suurem ning uks rahvusvaheliseks karjääriks on kunstnikule lahti. Välisturule orienteerumiseks ja kogujate võrgustiku tekitamiseks on muidugi ka muid võimalusi peale messidel käimise – nimelt individuaalne lähenemine, kuid see on veel kallim ja ajamahukam ning eeldab juba kontaktide olemasolu.
_Kui Temnikova ja Kasela galerii on Eestis ainuke tõsiselt võetav kommertsgalerii, kas meie kunstnikel ongi valikut? Eks meiegi rahvusvaheliselt läbilöönud kunstnikel on oma galerii mõnel teisel maal: näitena võib tuua kas või Mark Raidpere ja Pariisi Michel Reini galerii. Millise tasemega on need galeriid ja kui hästi nad kõiki kunstnikke esindavad, on juba teine küsimus.
Kunstnikul võib ju kohe sihid Eestist välja seada. Eesti kunstnikke esindav välisgalerii on väga hea lahendus ja Mark Raidpere kõrval võib lisada veel Katja Novitskova (Kraupa-Tuskany Zeidleri galerii), Kris Lemsalu (Tanja Wagneri ning Temnikova ja Kasela galerii) ning Denes Farkasi (Ani Molnár). Arenduskeskuse eesmärk on see, et professionaalseid, kunstnikke välisturul esindavaid galeriisid ja kunstivahendajaid oleks rohkem – kas need on Eesti või välisgaleriid, siinsed või rahvusvahelised kunstivahendajad, ei oma nii suurt tähtsust. Kaks aastat on lühike aeg, et teha põhjapanevaid järeldusi, kuid oleme aidanud juba tegutsevaid galeriisid ja institutsioone ning ühtlasi panustanud uuele põlvkonnale kunstivahendajatele. Kunstnike valikuvõimalused laienevad tublisti, kui ollakse kunstiturust ja selle toimemehhanismidest teadlik ning rahvusvahelise koostöö osas professionaalne ja järjepidev.
_Mida tähendab galeriide arendamine? Milliseid galeriisid peate silmas?
Arendamine tähendab nõu ja finantsidega abiksolemist. Praeguseks oleme koostööd teinud Hausi, Vaala ja TAMi galeriiga, uutest tulijatest ka Okapiga. Oleme toetanud nõu ja jõuga ka Rundumi projektiruumi plaane ja kunstiraamatute kirjastuse Lugemik messil osalemist.
_Need kõik on Tallinna galeriid. Aga väljaspool Tallinna?
Paraku on kommertsgaleriid Tallinna koondunud. Hea näitena võiks välja tuua Tartu loomemajanduskeskuse kunstivaldkonna tegevuse, kuid Tallinnast väljaspool tegutsevad kas munitsipaal- või mõne institutsiooniga seotud galeriid või on tegemist tavaliste näitusepindadega.Â
_Kas 2012. aasta galeristide koolitus on siiani ainuke suur ettevõtmine?
Suurtest ettevõtmistest on see olnud ainuke, aga oleme läbi viinud ka väiksemaid koolitusi: kunstniku ja galerii koostöö põhitõdedest, peamiselt galeristidele suunatud kunstiindeksi ning ühisturunduse teemalised seminarid. Peale selle veel kaheksa kuraatori ja kriitiku stuudiovisiidid Eestisse seoses välisnäituste või artiklitega.
_Kes on need kunstnikud? Kas saab rääkida suhteliselt laiast spektrist?
Kokku oli 30 kunstnikku, 60aastasi just ei olnud, 40aastasi aga küll – nii et pelgalt noortest ka rääkida ei saa. Olen veendunud, et koolitustel peaksid osalema kunstnikud ja galeristid koos. Kunstnikud tunnevad, et galeriid ei suuda neid esindada, galeristidega rääkides on aga vastupidi: kunstnikud ei ole nii informeeritud, nagu võiksid olla. Mõlema puhul oleneb arvamus muidugi sellest, kui palju on mujal käidud, muu maailma galeriide tegevusega tutvutud ja ise juurde loetud. Tegelikult loeb, kas koostöö sujub, ühiselt on kokku lepitud, mis on eesmärk, ja on vastastikune usaldus.Â
_Mida meistrikursus on siinsele galeriimaastikule andnud? Kuidas üldse kasutegurit mõõta?
Osavõtjatest kolmandik oli EKA magistrante, kaks kolmandikku oli selles valdkonnas kas juba tegutsevaid või tegutseda soovivaid professionaale. Kursusele järgnes 2013. aastal EKKAKi praktikaprogramm, kus osales viis eesti kunstivahendajat kuues galeriis Glasgow’s, New Yorgis, Londonis ja Berliinis ning mida rahastas kultuuriministeerium. Sinna kandideeris kümme noort inimest, kelle seast näiteks Kendall Koppe’i galerii valis välja Mihkel Ilusa. Sandra Veinla oli kahes Londoni galeriis ehk Tom Cole’is ja Hollybrush Gardensis ning Merilin Taluma carlier/gebaueri galeriis Berliinis. Vaala galerist Tiina Määrmann praktiseeris Berliinis Schleicher Lange galeriis.Â
_Vaala galerii on saanud viimasel ajal nagu uue hingamise. Kui palju on selle taga galeristi, antud juhul Tiina Määrmanni isik ja tegevus?
Usun, et suurel määral. Berliini praktika mõjus kindlasti inspireerivalt. Meie toetame teda kahel käel.
_Millist kasu võiks välispraktikast tulla meie kunstiväljale? Kui Ilusa peale mõelda, siis praegu tahab ta eelkõige kunstnikuna tegutseda.
Kunstnikest saavad tihti kõige paremad galeristid. Mihkel Ilusal on ehk kõige selgemini välja öeldud plaan kunagi oma galerii teha ning ka tema praktikagalerii omanik Kendall Koppe oli alustades kunstnik. On väga tähtis, et meil on selles valdkonnas noori aktiivseid inimesi, kes teavad, kuidas galerii peaks praeguses rahvusvahelises süsteemis toimima, kellel on selles vallas praktilisi kogemusi ja kontakte. Seda, milliseks nende karjäärivalikud kujunevad, näitab aeg.
_Millist tuge saab EKKAK pakkuda alustavale galeriile?
Starditoetusega me kahjuks aidata ei saa, kuid kindlasti saab arenduskeskus nõu anda, informatsiooni jagada, kontakte leida ja koolitust korraldada. Konkreetsetele projektidele on võimalik toetust saada, kui on rahvusvaheline koostööpartner või hea idee sellel suunal. Arenduskeskuse üks rolle on siinseid galeriisid nõustada eelkõige kunstnikke esindava galerii formaadi poole liikumisel. Eks galeriiga alustada ole igal pool raske, see ei ole Eesti eripära, kuid alguses võib seda teha üsna tagasihoidlikult. Rundum on hea näide: ei tegutseta küll kommertsgaleriina, kuid otsitakse võimalusi, kuidas kunstnik pärast kõrgkooli lõpetamist võiks hakkama saada.
_Kuidas hindad ise Tallinna galeriide ühisüritust „Tallinna teisipäeva”? Olen järjekindlamalt osalenud kahel korral: atmosfäär oli väga hea, rahvast oli palju siis, kui oli tegu näituse avamisega, nagu see oli Okapis või ka Temnikova ja Kasela Lastekodu tänava galeriis. Muidu aga osaleti suhteliselt tagasihoidlikult, ka siis, kui oli korraldatud spetsiaalne üritus nagu Vaala taani kunstniku Mikkel Carli projekt.
Tihedama koostöö soov tuli just galeriidelt, arenduskeskuse käivitamise info oli mobiliseerinud igasuguseid mõtteid. EKKAK pakkus välja sarja platvormi, nimetuse ning turundustöö. Kuna „Tallinna teisipäevad” ehk galeriide pikk lahtiolek on saanud hea meediakajastuse (raadio, AK uudised), siis on galeriidesse just siis astunud sisse inimesi, kes pole seal kunagi käinud. Edaspidiseks on samuti plaanitud vähemalt neli galeriiõhtut aastas, järgmist ühisavamist on oodata juba maikuus. „Tallinna teisipäevast” on kujunenud galeriide koostöö vorm, samuti platvorm Eesti nüüdiskunsti tutvustamiseks laiemale publikule.
_Kui palju on uustulnukaid? Käputäis?
Kahe aasta jooksul on kokku olnud viis „Tallinna teisipäeva”, igal üritusel osales sadakond inimest; kõik ei teinud küll galeriide kogu tiiru kaasa, mitmed jäid terveks õhtuks ühte galeriisse. Inimesi, kes sattusid konkreetsesse galeriisse või avamisele esmakordselt, oli kindlasti kümneid, kuid uute sihtgruppidega tulebki pidevalt tööd teha.
_Kas olete mõelnud „Tallinna teisipäevaga” haarata kommertsgaleriide kõrval ka näiteks Tallinna Kunstihoone galeriid või kunstnike liidu galeriid?
Hobusepea ehk siis kunstnike liidu galerii on osalenud ühel „Tallinna teisipäeval”, möödunud sügisel alustasime seda üritust Tallinna Kunstihoones loenguga, sest seal oli parajasti väljas fotokuu kuraatorinäitus. Mingeid reegleid selle kohta, millised galeriid peaksid osalema, ei ole. Tihti on osalemise põhjuseks spetsiaalne projekt, millele soovitakse rohkem meediatähelepanu. Näiteks on kaasa tulnud kirjastus/raamatupood Lugemik ning Rundumi projektiruum.
_Arenduskeskustele on ette heidetud, et EASist saadud suhteliselt suur toetus on läinud üsna kitsale ringile, väikesele arvule loojatele. Mida arvad sellest etteheitest?
Kuna tegemist on ikkagi ettevõtlustoetusega, siis ei saa me otseselt toetada kunstnikke. Keskuse eesmärk on olnud töötada galeriidega ja nüüdiskunsti organisatsioonidega. EKKAKi järgmise projektietapi fookuses on kunstituru arendamine. See, et toetus on läinud väikesele grupile tegijatele, näitabki, et meil pole rohkem arvestatavaid tegijaid selles valdkonnas. Kogu meie arendustegevus on suunatud sellele, et see grupp laieneks.
_Mis saab siis, kui selliste galeriide arv kasvab märkimisväärselt? Kas toetus pudeneb paljude vahel?
Galeriide arvu kasv ja konkurents on ainult positiivne. Toetuste jagunemise osas on galeriide poolt vaadates omafinantseeringu osa piisavalt suur. Seega ei ole seda mõistlik ainult toetuse pärast teha. See on eelkõige galerii investeering oma tulevikuks ning praegu on võimalik saada selleks EASi toetust.
_Kes on teinud valiku, kellele toetus anda? Kas teie Karin Laansooga kahekesi?
Praegu küll, sest tegutseme ikkagi juba varem EASis kinnitatud tegevuskava ja eelarve järgi. Nõu saame alati küsida oma välisekspertide võrgustikult, samuti tuleb pidevalt konstruktiivset tagasisidet meie Eesti partneritelt ja kultuuriministeeriumilt. Oleme seni olnud kõige efektiivsemad väikese meeskonnana ja ilma kontorita, kuid kui tulevikus ilmneb, et on vaja muudatusi, siis teeme.
_Te saite kaks aastat tagasi käivitusraha. Mis saab nüüd edasi?
Projekt, mis oli mõeldud arenduskeskuse käivitamiseks, on praeguseks läbi. Uus Euroopa Liidu tõukefondide toetuste periood algab 2015. aastal ja kestab 2020. aastani. Oleme EASilt saanud positiivse otsuse nn 14 kuu vaherahastuseks (90 000 eurot), mis hõlmab EKKAKi projektiga seotud kulusid nagu partnerite eksporditoetused ja välisturundus, samuti kodune arendustegevus. Alanud perioodil on ekspordi suunale planeeritud raha vähem, see on umbes 70% kogu toetusest, 30% läheb arendustegevusele Eestis. Kõigist uutest projektidest kuuleb lähiajal, kuid kõigepealt alustame kogujatele suunatud stuudiovisiitide sarjaga.
_Kas need on tasulised üritused, kus teenite omatulu?
Pigem jah, kuid summad on veel lahtised. Ka EKKAK peab mõtlema sellele, et 2021. aastal enam tõenäoliselt Euroopa Liidu toetust ei tule. Kõik arenduskeskused peavad iseseisvuma ja teenima riigitoetusele lisaks oma tulu teenuste ja toodete müügist.
_Mida loodate kultuuriministeeriumi loomemajanduse nõunikult?
Arvan, et loomemajanduse valdkonnaga tegelemine kultuuri sees on oluline. Uue rahastusperioodi loomemajanduse toetuse määruse koostajaks on seekord kultuuriministeerium ja kunstide asekantsler Raul Oreškin on olnud aktiivne selles suunas tegutsedes. Koostöö on olnud tihe ja positiivne ning loodame selle jätkumist.