Len Murusalu. Kadri Laas. Diivan
Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) korraldab regulaarselt ateljeevisiite põnevate noorte kunstnike stuudiotesse. Tegu on uue sündmustesarjaga inimestele, kes huvituvad kaasaegsest kunstist või kaaluvad oma kunstikogu alustamist. Ateljeekülastused on ainulaadne võimalus tutvuda kunstnikega nende töökeskkonnas, tutvuda lähemalt erinevate loomestrateegiatega ning arutleda vabas õhkkonnas kunsti üle. Kohapeal saab tutvuda ka kunstniku saadaval olevate teostega ning viia ennast kurssi kunstniku loominguga näitusekeskkonnast väljaspool.
Len Murusalu töötab maali, foto, video ja installatsiooniga ning mitmete tänaste tööde juured ulatuvad ta näitusetegevuse algusesse 2005. aastal. Murusalu uurimisfookuse keskmeks on aeg, ajatus ja kaduvus, mille ümber koonduvad memeetiliselt mõjutatud individuaalsed või kollektiivsed mälupildid. Murusalu on õppinud maali Eesti Kunstiakadeemias ja lõpetanud Ida Londoni Ülikooli Inglismaal, lõputööks valmis filmirežissööri John Smithi juhedamisel dokumentaalfilm Tveri karjalaste väljasurevast rahvakillukesest.
Ma otsustasin oma elu kunstiga siduda 15 aastaselt, olles samal ajal ühtlasi väga huvitatud Jaapani kultuurist. Augustikuus Hobusepea galeriis toimuv näitus „Ajafragment“ on mitmes mõttes väga isiklikule kogemusele tuginev näitus. Eelmisel aastal täitus minu suur unistus. Mul õnnestus esmakordselt viibida Tokyos ja uurida palju idamaise kultuuriruumi kohta. Ma tunnetasin tugevalt, et Jaapani kaasaegsel kunstil on ühisjooni konkreetsete projektidega, mida ma näitusel plaanin esitada. Minus tekkis teatav äratundmine ja ma leidsin rohkelt inspiratsiooni.
Näitusel kavatsen ma näidata mitut erinevat projekti. Nendest kõige vanem on saanud alguse juba EKAs õppimise ajal, aastal 2005. Projekti idee juured lähevad idamaisesse filosoofiasse, kus iga teatud ajaperioodi möödumisel inimene vahetab oma elus lehekülge, võttes kaasa valikuliselt endast parima ja jättes maha ebavajaliku. Selle protsessi visualiseerimiseks olen iga viie aasta tagant võtnud endast täissuuruses kipsvormi, millest valikulise osa vormin teoseks. Näitusel saab olema 2005, 2010 ja 2015 aastal võetud vormide kõrval esitletud ka tühi vitriin 2020 aasta nimetusega. Ükskõik kui palju inimene ei looda või kui kaua ta ka ei ela, meil kõigil jääb üks vitriin mingil hetkel ikkagi tühjaks. Võiks öelda, et lootus sureb sõna otseses mõttes kõige viimasena. Projekt kannab nime Continuum ning ma plaanin sellega tegeleda elu lõpuni.
Teine projekt, mida samuti augustis toimuval näitusel näha saab, on 2013. aastal alguse saanud Logose maaliseeria. Hakkasin Berliinis elades suurt huvi tundma luminestsentsete värvide vastu ning kasutan seda pimedas helendavat värvi oma uues algelementidest lähtuvas maaliseerias. Esimese elemendina puud kujutava maaliinstallatsiooni puhul on tähtis roll kanda nii helil kui ka valgusel. Ühte maalide ideetasandit näeme heledas, teist pimedas.
Ma väga loodan, et inimesed, kes külastavad näitust, leiavad selle maalitriptühhoni ees kasvõi hetkeks sisemise rahu. Minu enda jaoks on tegemist väga spirituaalse teosega.
Mis puutub aga minu rännukirge, siis ma olen igal võimalikul juhul üritanud reisida. 2006. aastal alustasin fotoseeriat nimega Zona, mille puhul pidistan kõikidel oma reisidel kohalikku industriaaltsooni. Seeriat on palju peetud keskkonnateemaliseks, kuid minu jaoks on tegemist rituaaliga, mille puhul mina ise olen jäänud vaid neutraalseks dokumenteerijaks. Industriaaltsoon on väga huvitav maastikuobjekt: see võib olla keskkonna mõttes ohtlik ja inimestes hirmu tekitav või hoopis paljudele inimestele tööd pakkuv piirkond. See võib olla visuaalselt inetu või hoopis suursugune. See võib olla väga elav ala või hoopis mahajäetud. Zona projekti algusest möödub järgmisel aastal 10 aastat ning selle puhul on mul soov koostada fotoraamat.
Kunsti kõrval olen töötanud mitme dokumentaalfilmi juures stsenaristina. Mulle on kirjutamine alati meeldinud ja ka kunstiloomingu puhul pean ma tekstilist eneseväljendust oluliseks, kuid kui ma küsin endalt, miks ma tegelen visuaalse kunstiga, mitte puhta tekstiga, siis vastus on minu jaoks lihte –ma lihtsalt näen ideesid visuaalselt. Ükskõik kui kontseptuaalne või näiliselt tekstipõhine üks idee ka ei ole, kõik saab alguse nägemusest. Seda visuaali ma lähengi püüdma nii kujutavas kunstis kui ka kirjutamisel, et mõtet võimalikult tõetruult edasi anda.
11.juunil olete oodatud visiidile Len Murusalu stuudiosse. Ateljees saab tutvuda Len Murusalu viimase aja teostega, mis on olnud nähtavad nii siin kui sealpool piire. Muuhulgas tutvustab kunstnik paari suureformaadilist valmimisjärgus olevat teost, mis tulevad avalikule esitlemisele augustis toimuval isikunäitusel “Ajafragment” Hobusepea galeriis 12.- 31. augustil.
Järgmine ateljeevisiit toimub juba 2.juulil maalikunstnik Mihkel Ilusa stuudiosse.
Lisainfo ja registreerimine info@ecadc.ee.