Merike Estna vallutab Mehhikot. Karin Laansoo. Postimees
Merike Estna personaalnäitus «DOMESTICMINDCRAFT» Mexico Citys on hea järg 2013. aastal New Yorgi Winklemani galeriis toimunud «Spinati & banaani» näitusele. Kui nüüd järele mõelda, siis ta on ainuke eesti kunstnik, kes nii Põhja- kui Lõuna-Ameerika kunstipealinnas isikunäituse märgi maha saanud.
Mexico City peatänava Bucareli ääres kodu leidnud ruumikas Karen Huberi galerii on keskendunud eranditult nüüdisaegsele maalile. Linna rahvusvahelisele kaardile kandnud kontseptuaalse suunaga galeriide kõrval on see selgelt oma liini ajav ja julge fookus. Galerist Karen Huber leidis Merikese kunstimaailmale nii tüüpilise isiklike soovituste jada kaudu, mis haaras «ketti» nii kolleegi Londonist kui ka Mexico City kuraatori Octavio Avendano.
Idee küpses näitusepakkumiseks ning kuuliseks residentuuriks, mille käigus anti kunstnikule vabad käed Mehhiko publiku jaoks oma esimese sooloväljaastumise kujundamiseks. Merike on tuntud oma traditsioonilist maali süsteemselt lõuendi pealt minema ajavate teostega, mis laiutavad ruumis ja tahavad vaatajalt aktiivset osalemist, et mitte öelda seljas kandmist.
Äratuntava käekirjaga pastelseid värve ei leia mitte raamitult ja seinal, vaid ka argiesemetelt, nagu saunalinad, koogid, taldrikud, jakid ja jalgrattad. Nii ka siin. 2014. aasta Kumu näituselt tuttavad mustriraamat ja video «Maaliga reisides» ning Tromsos eksponeeritud saunalina ja vannimantli-maalid on kõrvuti kohapeal loodud uue keraamilise seeriaga ning masstoodetud esemetega.
Merike ja galeristi abi Andrea sõitsid traditsiooniliste pruunide savitaldrikute järele väiksesse Tlayacapani linna. Reisilt tuli kaasa valge plastlaua ja päiksevarju komplekt, mida näeb Mehhikos ringi sõites maanteede ääres puuviljamüüjate lettidena. Näitusel saab endiselt müügiletilt valgeid kindaid kätte pannes Merikese mustriraamatut sirvida. Taldrikud said kunstniku käe all kihi emotikone ja nõukogulikust stilistikast inspireeritud motiive.
Näituse avamisele eelnenud üritusel sõid kutsutud külalised Merikese maalitud kunstiteostelt kolmekäigulise eine. Õhtusöögi järel kolisid need sada taldrikut galerii põrandale ja moodustasid installatsiooni pealkirjaga «Nostalgia natukesega kõigile» (2016).
Näituse kohalik meediakajastus on olnud väga heatahtlik – artiklid on ilmunud kahes suuremas kohalikus päevalehes ning Time Out Mexico avaldas Merikesega intervjuu. Kohalik kunstipublik on avatud ja tunneb uustulnukast kunstniku vastu sõbralikku huvi.
Tihti Lõuna-Ameerika New Yorgiks või järgmiseks Berliiniks nimetatud Mexico City nüüdiskunsti väli on küpsenud rahvusvaheliseks peamiselt missioonitundega kunstikogujate ja visiooniga galeristide toel. Kui lisada komplekti odav kinnisvara ja rikas ajalugu, saab valemi globaalsel areenil silmapaistmiseks.
Pealinnas on 75 ainult nüüdiskunstile keskendunud organisatsiooni ning viimastel aastatel on niigi tihedale muuseumimaastikule lisandunud uued, Ladina-Ameerika suurimate erakogude põhjal loodud muuseumid, nagu Jumex ja Soumaya. Nii ei ole midagi imestada, kui veebruari esimesel nädalal toimuva kahe kunstimessi ajal tulistavad kohalikud muuseumid ainult raskekahurväe kaliibris tippnimede näitusi ning õhtustel üritustel nühib kohalikega sõbralikult õlgu linna maandunud arvukas rahvusvaheline seltskond.
Mexico City õitseb praegu kunsti abil loodud rahvusvahelise tähelepanu paistel, millest nii mõnigi naaberriik ainult unistada võib. 3. veebruaril algas 13. korda toimuv Zona Maco kunstimess. Avamisel kandis Karen Huber Merikese maali «Eesti talve kamuflaaž-komplekt». Sobis eriti hästi ka 27-kraadises soojas.
Merike Estna näitus «DOMESTICMINDCRAFT» on Karen Huberi galeriis Mexico Citys avatud 27. jaanuarist veebruari lõpuni.